Eriala tutvustus

Keeletoimetaja, toimetaja, korrektor

KEELETOIMETAJA

Keeletoimetaja toimetab kõikvõimalikke tekste:

  •  ajakirjanduslikke ja tarbetekste (pressiteateid, kasutusjuhendeid jmt),
  • teaduslikke (raamatuid, ajaleheartikleid, uurimistöid, teaduspublikatsioone jmt),
  • ilukirjanduslikke (proosat, luulet ja näitekirjandust),

sealjuures nii paber- kui ka veebiväljaandeid ja elektrooniliselt levitatavaid tekste. Kindlasti võiks keeletoimetaja abi kasutada laia levikuga, pikka aega kasutamiseks mõeldud ja/või paberile trükitavate tekstide puhul.

Kõik tekstid, mis luuakse ametlikku keelekasutust nõudvas valdkonnas (vt keeleseaduse § 4 lg 1), peaksid vastama kirjakeele normile, seega võiksid üldjuhul olla (keele)toimetatud.

Mida keeletoimetaja teeb?

Keeletoimetaja teeb tekstis nii õigekeelsus- kui ka stiiliparandusi, kohandades teksti selle sihtrühma ja kasutusega. Tulemuseks peaks olema ladus ja üheselt arusaadav tekst.

Enamasti keeletoimetaja vajaduse korral

  • sõnastab laused ümber nii, et need vastaksid keelereeglitele (parandab süntaksivead) ja oleksid stiililt ühtsed, 
  • korrigeerib sõnajärge ja -valikut (nt kui on eksitud sõnade tähendusega), 
  • parandab õigekirja- ja loogikavead, 
  • kontrollib terminite õigsust,
  • ühtlustab oskussõnavara kasutamise,
  • parandab vormistust, nt teadusteksti puhul võib (kuid ei pruugi) viitamissüsteemi ühtlustamine jääda tema ülesandeks.

Keeletoimetaja ülesanne võib olla ka

  • oskussõnavara parandamine-ühtlustamine, 
  • viidete vormistamine
  • nimede õigekirja kontroll

Kogenud ühe valdkonna keeletoimetaja

  • valdab ka selle ala oskussõnavara ja
  • suudab teha ettepanekuid uute terminite eesti vastete valimise kohta.

Keeletoimetaja ei tee tavaliselt muudatusi teksti kompositsioonis: ei tõsta lõike ümber, ei kärbi midagi välja. Küll aga võib ta juhtida autori tähelepanu vajakajäämistele teksti ülesehituses. Vahel oodatakse keeletoimetajalt siiski enamat: et ta

  • kontrolliks fakte, 
  • vajaduse korral kärbiks teksti või 
  • lisaks joonealuseid selgitusi.

Samuti võidakse toimetamise all silmas pidada kõikvõimalikke, nii sisulisi kui ka keelelisi parandusi ning teksti viimast lihvi – korrektuuri.

Toimetamine sõltub tekstist

On vahe, kas toimetada ajakirjandus-, ilukirjandus- või teadusteksti või tõlget.

Tõlketekstide puhul tuleb keeletoimetajal tavaliselt kontrollida tõlke vastavust algtekstile, st seda, kas algteksti mõte on tõlkes õigesti ja midagi vahele jätmata edasi antud. Seega nõuab tõlketeksti toimetamine nii lähte- kui ka tõlkekeele valdamist ning teadusliku tõlketeksti toimetajal peaksid olema teadmised vastavast valdkonnast. Ideaalis peaks keeletoimetaja tegema iga teksti puhul koostööd autoriga (tõlketeksti puhul tõlkijaga), vältimatu on see aga ilukirjandusteksti toimetamisel. Siin jääb viimane sõna kindlasti autorile.

Keeletoimetaja ja teised toimetajad

Keeletoimetaja ja toimetaja (vahel kasutatakse ka sõna sisutoimetaja, ajalehes küljetoimetaja, teadustekstides teadustoimetaja) ülesandeid ei saa sageli väga täpselt eristada, sest võimatu on tõmmata selget piiri, kus lõpevad keelelised ja algavad juba sisulised parandused – näiteks terminikasutus.

Korrektor korrigeerib

Korrektor on üldjuhul see, kes võtab teksti ette alles siis, kui kõik muud parandused on tehtud, st tekst on käinud läbi toimetaja ja keeletoimetaja käest ning küljendatud.

Tekst võidakse anda korrektuuri aga ka enne küljendamist, et korrektor selle küljendamiseks ette valmistaks, nt kustutaks ära liigsed tühikud.

Küljendatud tekstis (küljendusprogrammis või PDFi lugedes) parandab korrektor sinna

  • sisse jäänud keele- ja kirjavead,
  • küljendamisel tekkinud vead (poolitus, eraldi leheküljele sattunud üksik silp vm),

kuid tavaliselt ei tee stiili-, veel vähem sisuparandusi. Tuleb arvestada, et kui tekst on juba küljendatud, soovitakse see kiiresti kas trükki või käiku anda, seepärast ei ole põhjalikuks toimetamiseks enam aega.

Tööülesanded sõltuvad tööandja juhistest

On arvatud sedagi, et korrektori ja keeletoimetaja töö vahele ei saa tõmmata väga selget piiri, neid eristab eelkõige tekstiga tegelemise põhjalikkuse aste. Keeletoimetaja teeb põhjalikuma töö: ühtlustab teksti keelekasutust, teeb lausetasandi ja stiiliparandusi, korrigeerib sõnajärge, sõnavalikut ja parandab loogikavead. Sageli teeb aga ka korrektor mõningaid sõnaasendusi ja stiiliparandusi, mis tegelikult kuuluvad justkui keeletoimetamise alla.

See, missugused tööülesanded on korrektoril, keeletoimetajal ja (sisu)toimetajal, sõltub tööandjast.

Kui tegu on suure tööandjaga, kes suudab palgata eraldi sisutoimetaja, keeletoimetaja ja korrektori (või isegi mitu korrektorit), on igaühe tööl üsna täpsed piirid. Sel juhul on (sisu)toimetaja ülesanne ka tööd koordineerida, näiteks

  • vahendada keeletoimetaja, autori (tõlkija) ja vajaduse korral küljendaja suhtlemist, 
  • jälgida, et keeletoimetaja ja korrektori märkusi arvestataks,
  • kõik õigustatud parandused teksti ka tehtaks ning et
  • kogu töö saaks õigeks ajaks tehtud.

Kui aga trükise väljaandja tahab oma tekstile lihtsalt igas mõttes korralikku keelt ja palkab selleks ühe inimese, siis langevad viimasele nii keeletoimetaja kui ka korrektori ülesanded, võimalik, et ka toimetaja töö. Hea inimesena juhib ta ilmselt tähelepanu sisuvigadele ja aitab ehk sättida teksti visuaalsetki külge: reavahe, teksti äärised, kirja tüüp. Viimane on enamasti siiski hoopis tehnilise toimetaja ja/või küljendaja ülesanne.