Kroonika

Suvepäev 2 Eesti Rahva Muuseumis

16. septembril 2017 pidas keeletoimetajate liit oma teist, pisut asjalikumat laadi suvepäeva. Seekord koguneti Eesti Rahva Muuseumis.
Suvepäev algas armsa auliikme Valve-Liivi Kingisepa tervitusega liidu liikmetele. See väärib täies mahus kirjapanekut.
„Armsad keeletoimetajate liidu suvepäevalised!

Olen teie tegemistega püüdnud kursis olla ja jälginud avaliku elu taustal teie püüdlusi ja ettevõtmisi. Tunnen rõõmu, et töötate vapralt meie emakeele hea käekäigu nimel ja hoiate au sees selget, arusaadavat eesti keelt kõigis väljendusliikides, tunnetades, et keel on rahvuslikkuse ilming, loomingulisuse alus. Selgus sõnakasutuses ilmutab selgust mõtlemises; väljendusrikkus keeles kajastab tunnete ja mõttemaailma mitmekesisust . Oskuslik sõnakasutus võimaldab luua üksteist mõistvaid inimsuhteid, kasvatada empaatiat, lugupidavat suhtumist kõigesse elavasse. Olgu teil jaksu ja tahtmist visalt ja tulemuslikult töötada oma erialal, rookida tekstidest välja kõikvõimalikke eksimusi, kõrvalekaldeid heast selgest eesti keelest. Toetagu teie tõekspidamisi ja püüdlusi tänase suvepäeva kohtumispaik – ERMi seinad ja kogud.

Rõõmu teie südameisse!

Valve-Liivi Kingisepp“
Seejärel alustas Katri Randviir oma esinemist ettevõtluse teemal. Ta võttis põhjalikult läbi töölepingu ja töövõtulepingu erinevused, rääkis, kuidas käib töötasu arvestamine, mis on palgafond, mis bruto- ja netosumma, kuidas tulu maksustatakse, ning peatus põgusalt FIE ja OÜ erinevustel. Seejärel asutati tema juhtimisel teoreetiliselt üks osaühing – käidi läbi kõik tähtsamad asutamisetapid. Loengu lõpus ei tahtnud küsimused lõppeda, sest oli mitu inimest, kes on kaalunud oma ettevõtte asutamist.

Küsimuste voor aga jätkus lõunalauas, kus sumin ei tahtnud vaibuda ja tunnike tundus liiga lühike. Seepärast palub Katri meelde tuletada, et tema kontaktandmed on kirjas ka keeletoimetajate liidu kodulehel ja ta on lahkelt valmis kõikidele ettevõtlusküsimustele vastama.

Suvepäeva teine osa oli praktiline. Ann Siiman tutvustas Vikipeedia arendamise projekti Miljon+, mille eesmärk on jõuda aastaks 2020 miljoni kvaliteetse vikiartiklini ja mille raames plaanib liit koos oma liikmetega kinkida Eestile tema 100. sünnipäevaks 1000 keeletoimetatud artiklit. See tähendab, et iga liige peaks enda peale võtma umbes kümme artiklit.
Kõigepealt alustasime Anni juhendamisel konto tegemisega, ent paraku selgus, et üle seitsme inimese ei saagi kontot teha. Ülejäänud proovisid siis anonüümsena toimetada.

Keeletoimetamist vajavate artiklite loetelust sai igaüks valida endale meelepärase artikli, mida toimetada, ja töö läkski lahti. Kohe tekkis palju tehnilisi küsimusi, mida Ann püüdis pingist pinki käies aidata lahendada. Töö tekstidega oli põnev ja huvitav, kuid puudulikud vormistusteadmised kippusid segama. Seepärast on hea hoida ka vormistusjuhendid kogu aeg käepärast.

Nagu juba liidu üritustel tavaks on saanud, jäi taas ajast puudu. Ann andis endast parima, et kõigile toeks olla, aga tekstid olid erinevad ja seepärast lahknesid ka küsimused, millest mõni lahenes lihtsalt, mõni aga nõudis aega. Seepärast tuli mitmel osalejal töö kodus lõpetada. Toimetamishasart oli aga juba tärganud ja praeguseks on enamik oma artikli juba lõpuni toimetanud. Seda võib näha tabelist, kuhu kõik toimetatud artiklid tuleb kirja panna.

Ann Siiman rääkis veel ühest huvitavast üritusest. 1.–2. detsembril toimub teaduskeele konverents, kus kuulutatakse välja keeletoimetamistalgud. Need kestavad veebruarini ja selle aja jooksul püütakse toimetada võimalikult suur hulk vikitekste. Parimatele ja usinamatele toimetajatele on ette nähtud auhinnad. Ürituse statuudi kirjutamine praegu käib. Lähemat teavet anname peagi.

Aga aeg tõttas tagant ja oli aeg koguneda, et minna ERMi giidituurile soome-ugri rahvaid uurima. Saime põhjaliku ülevaate oma sugulusrahvaste kombestikust, riietest ja omapärast. Aitäh toredale giidile!

Seejärel oli suvepäeva ametlik osa lõppenud, kuid kõikidel osalejatel oli võimalus minna veel omapäi kogu muuseumi kaema. Nii tehtigi.

Oli õpetlik ja koostöömeelne päev.

Liidu suvepäev Kolkjas

29. juulil sõitis üle Eesti Kolkjasse Peipsimaa külastuskeskusse kokku 23 liidu liiget, et veeta koos üks tore suvepäev.
Kõigepealt tegid Kairi Güsson ja Heikki Põldma osalised tuttavaks 19. sajandi lõpus ehitatud endise vanausuliste elumajaga. Räägiti tolleaegsest ehituskunstist ja maja ajaloost. Huvilised said vaadata majaaluses aidas ehk dvor’is olnud ehtsat sigurikuivatusahju ja siguri töötlemise tööriistu. Seejärel mindi korrus kõrgemale, endisesse elutuppa ja kööki, ning siis veel trepi võrra ülespoole hubasele ärklikorrusele. Seal ootasid meid liidu liikme Riina Reinsalu ja kohaliku koka Natalja keedetud imemaitsev sigurisupp kukeseentega, hõrgud sibulapirukad ja samovarid teega. Söömise ajal rääkis Kairi palju huvitavat vanausuliste riietest, kommetest, usust, ebausust ja elulaadist. Pärast mõnusalt rammusat magustoitu said osalised Kairi õpetussõnade saatel keerutada endale mesilasvahast küünlad.

Seejärel asuti erialaliste toimetuste juurde. Reili Argus jagas suvepäevalistele ajakirjandusteksti, mida tuli paarides toimetama hakata. Elav sumin kestis lakkamatult kolmveerand tundi, pärast mida ühinesid paarid nelikuteks, et omavahelist arutelu täiendada. Siis koguneti kokku ja asuti artiklit Reili juhendamisel lausehaaval läbi vaatama.

Selgus, et reeglid, mis on kokku lepitud ja kirja pandud, on kõigil nagu möödaminnes parandatud. Nii ei tekkinud ortograafia vallas erilist lahkmeelt, kui välja arvata paar esisuurtäheküsimust ning otsekõne ja tsitaadi vormistamise viis. Ka kõrgema keeletasandi asjades oldi üsna ühel arvamusel – vaidlust ei tekitanud ei sõnajärje muutmise ettepanekud ega pika, mitme mõttega lause tegemine kaheks või kolmeks.

Aga nagu arvata võis, põhjustas kõige suuremat arvamusvahetust toimetustekstis olnud sõnade valik. Leiti, et artiklis on liiga palju värvikaid, üleliigseid, vale tähendusega ja pidevalt korduvaid sõnu. Toimetajad olid seisukohal, et autoril on olnud liiga suur pelgus ennast teksti sisse kirjutada ja seepärast on liigne umbisikustamine muutnud teksti kohmakamaks. Sisulisest küljest jäi mitme lause parandusviis lahtiseks, sest pikad täiendiread tekitasid küsimuse, mis millega kokku käib. Oli mitu lauset, kus oleks autoriga tahtnud taustteabe üle nõu pidada, sest lugejale pakutav info oli puudulik.

Arutelu kestis kaua ja näitas toimetajate põhjalikkust. Nagu juba varemgi keeletoimetamise ühisharjutamisel on juhtunud, jäädi lõpuks ajahätta. Ehkki oli väga huvitav, tuli viimaste lausete läbivaatamisest loobuda ja tekstitasandile ei jõutudki.

Ees ootas käsitöötuba, mida juhatas Õnne Uus. Keeletoimetajad asusid valgele kandekotile pitsattrükki tegema. Igaüks võis valida endale meelepärase vormiga trükipaku. Sellele tuli kanda õiges koguses sobivat värvi ja nii see trükkimine lahti läkski. Valmisid imeilusad kandekotid kukkede ja muude lindude, sibulate, lillede, kalade ja kiilidega.

Kui kotid valmis, sai minna mõnesaja meetri kaugusele Peipsi äärde jalutama või õue sigurikohvi jooma. Suurem osa neist, kes on lapsepõlves viljakohvi joonud, tundis tuttavlikku mekki. Kohv oli magusmõrkjalt meeldiv ja meelitas mitu korda juurdegi võtma.

Ja oligi käes õhtusöögiaeg. Põhiroog oli suus sulav suitsurääbis kartuli ja porgandisalatiga, magustoiduks sigurikohvi kõrvale armsad ja supermaitsvad ampsukoogid. Kõike seda nautides said osalised Peipsi-äärse ridaküla vaikses taluõues veel juttu rääkida. Seejärel hakati tasapisi lahku minema. Saigi üks tore ühine kogemusrikas päev läbi.
Suur aitäh kõikidele suvepäeva korraldajatele, eriti Külli Pärtelile, Reilile ja muidugi vapustavalt hea menüü pakkujatele Riinale-Nataljale!

Keeletoimetajate liidu üheksas seminar nimede teemal ja üldkoosolek

19. aprillil pidas liit Tallinnas üheksandat seminari, mille peateemaks olid nimed.

Esimesena astus üles Peeter Päll, kes keskendus võõr(koha)nimede probleemidele. Ta käsitles põgusalt võõrnimede ülevõtmise põhimõtteid, millest kõige praktilisem on foneetilis-graafiline, mille puhul hakatakse pruukima lähtekujuga sama või sarnast nime. Käsitluse all olid eri tähestikud ja eri kirjades nimed, transkriptsioon ja transliteratsioon, rahvusvahelised ümberkirjutussüsteemid, latiniseerimine. Veel tutvustas Peeter Päll põhimõtet, et mikrotoponüümide (nt Wall Street, Aleksanterinkatu, Valdemāra iela) puhul liigisõnu ei tõlgita, aga suuremad üksused ja omastavalised ja omadussõnalised nimetuumad taandatakse lähtekujule (Κόλπος Αγίου Όρους > Ágio Órose mägi, Alytau apskritis > Alytuse maakond, wojewodztwo świętokrzyskie > Święty Krzyżi vojevoodkond). Samuti rääkis ta, millistes olukordades nimekuju lihtsustada, kuidas võõrnime käänata ja millal kasutada ülakoma.

Argo Mundi ettekanne sisaldas nõuandeid eesti perekonnanimede käänamise ja isikuandmebaasi kasutamise kohta. Esineja käis selgelt ja praktiliste näidete varal läbi kõik peamised reeglid ning andis häid soovitusi erijuhtumite teemal, nt pesa– ja kõne-tüüpi sõnade puhul. Ta rõhutas, et omaniku erisoov ei tohi minna vastuollu eesti sõnade loomuliku käänamisega. Seejärel tutvustas Argo Mund 2015. aastal sündinud isikunimeandmebaasi ning näitas, kuidas seda otstarbekalt ja tulemuslikult kasutada.

Annika Hussar kõneles eesti eesnimedest. Tema sõnul nii laenatakse kui ka luuakse palju eesnimesid. Praegusel ajal suhtutakse eesnime kirjapilti väga vabalt ja seepärast võib mõnel nimel olla kümmekond kirjutusviisi. Esineja näitas poiste ja tüdrukute nimede sageduspilvi. Praegu on populaarsemad poisinimed Robin, Rasmus, Oliver, Sander, Oskar, Sebastian, Artur ja Karl, tüdrukunimed Maria, Alisa, Anna, Lenna, Laura, Liisa, Marta, Mirtel ja Elisabeth. Annika Hussar tegi huvitava tähelepaneku, et populaarsete nimede pilt tavatseb kogu maailmas ühtlustuda.
Nimeteemalised ettekanded olid väga huvitavad ja meelitasid kohale suure auditooriumi täie kuulajaid. Statistiliselt oli pool seminarilistest liidu liikmeskond ja teine pool liitu ei kuulunud.

Pärast seminari toimus liidu üldkoosolek, kus kinnitati liidu aastaaruanne ja uus arengukava ning räägiti liidu tegevusest ja plaanidest.

Eesti keeletoimetajate liidu kaheksas seminar tarbeteksti teemal

11. novembril 2016 kohtusid keeletoimetajate liidu liikmed juba kaheksandal seminaril. Esimest korda liidu ajaloos tuli algul plaanitud ruumist suuremasse kolida, sest osalejaid oli rohkem, kui korraldajad olid oodanud. Vaatamata väikesele segadusele valmistab selline osalemishuvi ainult heameelt.

Tiina Alekõrs avas seminari ettekandega ajaleheuudiste teemal.
Uudis on ajalooliselt muutunud kirjakeelsest tõsisest kirjatükist meelelahutuslikuks palaks, mida kohandatakse tarbija eelistuste järgi. Sellegipoolest peab see olema objektiivne ja neutraalne. Selle põhieesmärk on teavitamine ja inimesel kujuneb selle järgi võimalikult tõepärane pilt. Ajakirjanik ei tohi kasutada kontrollimata väiteid ja ta peab otsima vähemalt kaks allikat. Sageli püütakse muuta pealkirja müümise eesmärgil nii põnevaks, et see ei vasta lõpuks enam sisule. Seda tuleks vältida, sest osa inimesi loebki ainult pealkirju ja saab selle tagajärjel väärteavet.
Tegelikult ei ole objektiivset uudist lihtne teha. Rõhuasetus oleneb sellest, kellest räägitakse juhtlõigus, kellele antakse esimesena sõna, kes saab rohkem rääkida ja kes räägib viimasena. Tähtis on see, kelle vaatenurgast uudist kirjutatakse (kas ajakirjanik lähtub jalakäijast või sõidukijuhist). Samuti mõjutavad lugejat saatelause sõnavarjundid (pomiseb, irooniliselt, muigab), hinnangulised kirjeldused (tegelinski), peitesõnad (nt raha asemel vahendid). Kõik see mõjutab uudise sisu.

Reili Argus võttis praktilise vaatluse alla tabelite vormistamise. Ta jagas näpunäiteid selle kohta, mida keeletoimeta peaks tabelite juures arvesse võtma.
Kõigepealt peab keeletoimetaja ära parandama tabelis oleva teksti. Ta peab jälgima, kas tabel jutustab arusaadavat lugu, kas andmed on loogilised, kas pealkiri ja sisu on vastavuses, kas tabelil on pealkiri (mitte allkiri) ja allikaviide. Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, kas tabelite numeratsioon on korrektne ja ühesugune. Keeletoimetaja peaks autoriga nõu pidama, kui tabeli asemel on parem teha graafik või joonis või kirjutada andmed hoopis jooksvasse teksti. Eesmärk on kasutusmugavus.
Keeleliselt tuleb jälgida tabelis olevad esitähti – kas need on suured või väikesed –, kontrollida, kas pealkirjas on tabeli numbri järel punkt (mitte koolon), kas kõik kirjavahemärgid on olemas ja ebavajalikud kustutatud. Tekstis tuleb ümber tõsta tabeliviited, mis asuvad keset lauset, enne põhisisu ütlemist.
Vormistuslikult tuleb vaadata, kas tabel paikneb tekstis õiges kohas, kas see on õige suurusega, kas vormistus on igal pool ühtlane. Tabelit tuleb parandada, kui ühik kordub igas veerus – see tuleb panna pealkirja ja veerust tuleb korduvad elemendid eemaldada. Samuti ei panda tabelitesse joonealuseks viitamiseks tärne (mis tähistab nt filoloogias viga), vaid loeteluna tähed a, b, c jne.

Killu Paldrok heitis humoorika ja näitliku pilgu menüüde ja retseptide maailma.
Retseptikeel on lakooniline ja toimetaja peab arvestama, et iga lause on selles tähtis. Tähelepanu tuleb pöörata retsepti allikale – kas see on autor ise või võõrkeelne tekst. Viimasel juhul tuleb üle vaadata, kas näiteks ühikud vajavad eesti kultuuriruumis teisendamist või kas meie poodides on üldse retseptis nimetatud toiduaineid.
Retseptide toimetamisel tuleb kasuks, kui toimetaja tunneb ka ise toidumaailma. Esineja tõi näiteid selle kohta, kuidas pealtnäha loogiline tekst on praktiliselt teostamatu.
Kindlasti peab toimetaja jälgima, et kogu retseptikogus oleks ühesugune tegusõnavorm (kas käskiv kõneviis või da-tegevusnimi). Teietamiselt on üle mindud pigem sinatamisele.
Toidusõnavara on kiires muutumises. Palju väljendeid on eesti keeles muganenud (basiilik, kalvados, lasanje), kuid osaga kohanetakse aeglaselt. Endiselt on raskusi brüleekreemi, Bologna kastme ja veganitoidu juurutamisega, eelistatakse kreembrüleed või crème brûlée’d, Bolognese kastet ja nimetavalist vegantoitu. Uued moesõnad on granola (krõbe müsli) ja amuse-bouche (isuärataja).
Sõnavara kohta pakuvad abi Merrit Kiho ja Merle Ripsi „Seletav kokandussõnastik“, toidutare.ee ja www.nami-nami.ee. Vahel on abi ka kriitikameelsest guugeldamisest.
Ettekande lõpetasid nalja pakkuvad näiteid eri menüüdest.

Liidu kolmandad suvepäevad

Keeletoimetajate liidu kolmandad suvepäevad tõid 30.-31. juulil Olustvere mõisasse 28 osalejat. Rõõm on märkida, et kaasalööjate arv kasvab iga aastaga. Esimest korda oli suvine kokkusaamine kahepäevane. Ega lühemast ajast piisanukski, sest tegemisi oli tihedalt.

Olustvere kaunis mõisakompleks ning samas asuv teenindus- ja maamajanduskool pakuvad külalistele nii silmarõõmu ja hingekosutust kui ka sisukat ajaviidet. Pärast tervituskohvi ja ühispildistamist jagunetigi kiiresti klaasi- ja savikoja töötubadesse, et pakkuda klaviatuuri klõbistamisest väsinud näppudele vaheldust ja teha ise valmis midagi käegakatsutavat. Klaasipuhumine ja savi vormimine oli paljudele esmakordne kogemus, ja isegi kui ei olnud, siis isetegemise lusti pakkus see igaühele. Aitäh toredatele juhendajatele!

Pärast lõunasööki jätkati töisemas joones. Esmalt tutvustas Reili Argus kutsestandardiga seotud asjaajamisi, edusamme ja plaane. Seejärel korraldasid Helika Mäekivi ja Reili koos rühmatöö keeletoimetamise õpiku teemal, et ärgitada osalejaid õpiku sisu asjus mõtteid avaldama ja koguda ideid. Kristel Ress andis ülevaate selge keele rühma tööst ja kutsus aktiivselt osalema. Siis võttis Helika juhtida arutelu keeletoimetaja korduma kippuvate küsimuste üle ja tuleb tõdeda, et neid küsimusi juba jagub, sest siin ei saadud pidama enne kui hilisõhtul. Vahepeal lasti õhtusöögil hea maitsta, kuid siis jätkus seminar hoogsalt ja lausa nii, et osa seminari kavast tuli hommikuni edasi lükata. Arutelu oli põhjalik ja haarav ning ilmselt võiks sedalaadi mõttevahetused toimuda vaibumatu huviga ikka ja jälle. Suur tänu Helikale, kes vägesid juhatas, vaidlusi kontrolli all hoidis ja teadliku keelekasutaja missiooni väsimatult meelde tuletas.

Hommikul kohtusid puhanud keeletoimetajad mõisas, kus söödi meeldiva muusika saatel hommikust ja kuulati seejärel giidi lugusid mõisa ajaloo ning seal praegu asuva teenindus- ja maamajanduskooli tegemiste kohta. Seejärel koguneti Egle Heinsari juhtimisel, et arutada eelmisel õhtul rääkimata jäänud küsimusi, esmajoones seda, millistel teemadel võiks korraldada tulevasi seminare. Pärast seda tehti jalutuskäik pargis, vaadati linnutopiseid ja näitust, kus oli tohutul hulgal puidust nikerdatud hobuseid oma igapäevatööde juures.

Ja siis saabuski aeg lahkuda. Rahulolevad keeletoimetajad jagunesid autodesse ja algas sõit kodu poole.

Suvepäevad on kujunenud meeldivaks ürituseks, kus saab omandada erialaväliseid kogemusi, näha kauneid Eestimaa kohti, kõneleda keeleteemadel, sõlmida kolleegidega tutvusi ja soojendada seniseid sidemeid. Järgmine kord kohtutakse juba sügisesel toimetajaseminaril.

Ülevaate koostanud Külli Pärtel

Seitsmes toimetajaseminar „Kogemus kõneleb”

18. aprillil kogunes Tartusse hulk keeleinimesi, et võtta osa järjekordsest toimetajaseminarist. Esinema olid kutsutud kogenud kolleegid, kes jagasid häid näpunäiteid, millega keeletoimetaja töös tuleks arvestada.

Heido Ots „Õpi keeled, kahtle kõiges, ära torma”
Tehnikatekstide asjatundja ja keelemees Heido Ots peatus kolmel tähtsal punktil, mis on keeletoimetamisel vajalikud. Esiteks rõhutas ta, et võõrkeel(ed) tuleks ära õppida nii, et võõruse võlu kaoks. Kõik võõras näib salapärane ja see põhjustab kadaklust. Kui võõrkeel on selge, ei ole ka tahtmist seda oma keelega segada. Teiseks on toimetaja töös tähtsal kohal kahtlemisoskus. Kui tekib väikseimgi krigin enda ja kirjutaja mõtete vahel, tuleb asuda üle kontrollima. Kolmandaks tuleb pidada väga tähtsaks aega. Seda peaks olema piisavalt, et teatmeteostes otsida, oskussõnavara uurida, autoriga suhelda, rahulikult toimetada.

Maire Raadik „Kõik algab reeglist”
Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna abivanem Maire Raadik kõneles sellest, mida uut on tänavu ilmunud täiendatud ortograafias. Teemaks olid nii reegli piiresse jäävad parandused kui ka vahepeal tehtud reeglimuudatused. Esimesena vaatles Maire Raadiks algustäheortograafia parandusi, mis puudutasid kohti, asutusi, riike, autasusid, võrguväljaandeid ja ajaloosündmusi. Teiseks tuli käsitlusele kokku- ja lahkukirjutus arvsõnades ja tegusõnades. Meelde jäi hea nõuanne: kui sulle tundub, siis ära paranda.

Krista Kerge „Minu toimetajakäsulauad”
Rakenduslingvistika professor ja ESi keeletoimkonna liige Krista Kerge alustas oma ettekannet kirjakeele määratlemisega, nentides, et see keelevariant ei ole ühegi kindla sotsiaalrühma keel, vaid on ühiskeele alus ja kese, demokraatia vahend, mis ei anna ühelegi rühmale eeliseid. Ta nimetas enda põhimõtted, mida toimetamisel võiks järgida. Tähtsal kohal on austus autori vastu, sest see võrdub austusega enda vastu. Mälu on petlik, seega tuleb kahelda kõiges. Lugeda tuleks oma kolleegide kirjutatut ja harida end keelekorralduse ajaloo vallas, et mõista, kuidas miski on sündinud. Silmas tuleb pidada, et võõrkeelte mõju saadab meid igal pool. Krista Kerge tõi hulga sellekohaseid näiteid. Viimaks tegi ta ettepaneku asutada keeletoimetajate liidu foorum, kus saaks omavahel mõtteid vahetada.

Kõik kolm esinejat olid meeldejäävad ja jagasid huvitavaid mõtteid väga isikupärasel viisil. Nad on väga tähtis osa meie keeleelu edendajaskonnast, keda tasub alati kuulata.

Ülevaate koostanud Helika Mäekivi

Kuues toimetajaseminar 30. oktoobril 2015 „Kuidas käia ümber ilukirjandusega?”

Keeletoimetajate liidu kuues toimetajaseminar peeti Tartus ülikooli peahoones. Esinema olid kutsutud Vikerkaare toimetaja, kirjandusteadlane ja tõlkija Kajar Pruul ning Vikerkaare keeletoimetaja ja tõlkija Triinu Pakk.
Kajar Pruul alustas sellest, kuidas tal tuleb olla tekstidega töötades korraga mitmes ametis – nii toimetaja, sisutoimetaja, keeletoimetaja kui ka korrektor. See muudab inimese sageli väikeseks manipulaatoriks, sest selle töö juures tuleb alati inimesest lähtuda ja sellekohaselt käituda.
Ta selgitas kujundlikult, milline on toimetaja töö. Toimetaja on otsekui kujur, kes võib enda ees olevast kivirahnust välja toksida jänese või orava, olenevalt sellest, mida autor on mõelnud. Vahel piisab töö valmimiseks paarist toksatusest, vahel tuleb aga rohkem vaeva näha. Ohtlik on ilukirjandustoimetaja ameti juures see, kui autor on kujutanud tibu, aga toimetaja arvates oleks kotka väljatoksimine palju huvitavam ja ka sobivam. Sel juhul palju peab toimetaja seadma endale piirid ega tohi sellele teele minna. Algajate autorite juures võib kogenud toimetaja teha ehk pedagoogilisel eesmärgil erandi, kuid selline ümberkirjutamine ei tohiks juhtuda ühe autori kohta üle ühe korra.
Seejärel oli põgusalt juttu ka tänapäeva ilukirjandusteksti liikidest. Sageli satub toimetaja tavapäratu stiili otsa ja peab siis veidi mõtlema, enne kui tööle asub. Praegusel ajal võib ilukirjandus olla näiteks blogi kujul või sisaldada muid suulise kõne elemente. Sel juhul ei saa toimetaja tavapäraste reeglite järgi talitada.
Triinu Pakk kõneles nii tõlketeksti kui ka autoriteksti toimetamisest, lisaks ka tõlkimisest. Ta nentis, et nii tõlkimine kui ka toimetamine ei ole mitte niivõrd reeglite tundmine, kuivõrd kõhutundeküsimus. Sageli ei tegutse tõlkija ega toimetaja oma töös teadlikult, vaid just tunde järgi.
Nii tõlkimisel kui ka toimetamisel tuleb alati järgida autori stiili. Kui koolis õpetatakse meile, et pikemad laused tuleb alati lühemaks toimetada, siis kehtib see pigem tarbetekstide puhul. Ilukirjandustekstis ei saa autori lauseid kärpida, vaid tuleb jääda samade pikkusühikute juurde.
Sageli ei ole võimalik mõnda originaalkeele huvitavat kujundit nii elegantselt edasi anda, kui autor seda teinud on. Ilukirjandustekstis on võimalik korvata see mõnes teises kohas, kus eesti keeles leidub mõni täpselt sobiv ja põnev kujund, mida ehk originaalkeeles ei olegi.
Triinu Pakk rõhutas autori või tõlkija ja toimetaja koostöö olulisust. Ühisarutelu määrab teksti kvaliteedi ja kindlasti tuleks tekstiga töötamisel koostööd teha.
Mõlema esineja ettekanne jäi küllalt põgusaks ja suurem osa seminarist läks küsimustele ja vastustele. Ehkki seegi oli põnev ja huvitav, oleks olnud veel meeliköitvam kuulda nii huvitavatelt esinejatelt veel rohkem nende enda mõtteid ilukirjanduse toimetamisest.

Keeletoimetajate liidu teised suvepäevad 2015. Teine osa.

2. oktoobril said keeletoimetajad taas kokku, et jätkata augustis alanud suvepäevi. Tartus Emajõe tänavas toimus loovkirjutamise seminar, mida juhatas kirjanik, toimetaja ja koolitaja Tiia Kõnnussaar.
Tiia

See oli üks eriline päev, mida on raske tavapäraselt kirjeldada, sest kõige tundmiseks tuli ise kohal olla. Seepärast saab vaid mõne märksõnaga selgitada, mis sündis seal kaunites Emajõe tänava tubades.
Seminari esmane eesmärk oli panna endasse vaatama. Otsisime enda sisemist kriitikut, mis meid vahel tagasi hoiab, piirab, mõnikord isegi halvustab või sunnib meid arvama, et teeme ennast mingil moel narriks. Tegime enda kallal tööd nii rühmades kui ka omaette, kirjutasime ja mõtisklesime ning siis lõime kogu kohalolijate seltskonnaga ühisluuletuse oma sisemisele kriitikule.


Luuletus Kriitikule
SA TOPELTMORAALIGA SILMAKIRJALIK PÕRSAS
SINA JU PÄRSIDKI MINU LOOVUST
KAHJUKS EI MÄLETA MA SIIS ENAM
ET OLEN SINUST EDUKALT JAGU SAANUD
KOHE SAABUB KÕRVITSAST TÕLD
JA VIIB MU TAGASI TUHKATRIINUDE PERRE

KUHU ME LAPSELIK JULGUS KAOB?
JA MIS SINUS JA SU OLEMASOLUS HEAD ON?
SINA JU OLEDKI MINA
VAHEL OLED OMA
VAHEL VÕÕRAS
SINUGA VÕITLEMINE ON MIND TEINUD
SÜGAVAMAKS, TUNDLIKUMAKS,
HUVITAVAMAKS
LÕPUKS MA VÕIDAN ALATI
JA KUI SIIS IKKA POLE RAHUL SINU MEEL
MA LUBAN SUL OMA ÕLAL JALGA PUHATA
VAID NII ET SINU TERAV KEEL
EI SAA MU LOOVUSNIITE LÄBI LÕIGATA

SA EI OLE MINA
VAID ÜKS VÄIKE OSA MINUST
SA OLED VAJALIK
AGA LASE KA TEISTEL OLLA
SINA OLED ARVANUD
ET MINA OLEN ÜHEL POOL VETT
JA SINA TEISEL POOL
NING MEIE VAHEL EI OLE SILDA
TEGELIKULT TAJUN NÜÜD
ET OLED MIND KOGU AEG ARMASTANUD
KUID MA POLE SELLEST ARU SAANUD


Seejärel töötasime taas erinevate sisemiste ajendite ja tungide kallal, sulgesime silmad ja mediteerisime, käisime jalutamas, rääkisime päevikupidamisest ja jälle kirjutasime. Tiia pani meid terve päeva jooksul osavalt kaasa mõtlema ja tegema kõike, mida ta oli plaaninud. Oli väga mõtlemapanev ja sisukas koosolemine, mille me lõpuks kõik ühiselt kokku võtsime. Suur aitäh, Tiia!
Millise mõtte võtan endaga kaasa?
Anneliis: „Ära vihasta. Ära ole kurb. Mõista.“ (Baruch Spinoza)
Külli: Leia nädalas tund ainult endale, et kohtuda oma sisemise Kunstnikuga.
Merle: Ärakäimised mõjuvad kohalolule värskendavalt. Hea, et oli võimalus minna ja tulla.
Marika: Ole endale kõige parem sõber.
Ester: Taasavasta kirjutamise teraapiline mõju.
Maarja: Täida oma sisemist kaevu!
Mariliis: Lepi oma sisemise kriitikuga ära. Saa temaga sõbraks.
Riina: Märka oma sisemist last.
Reeli: Võitlus oma Kriitikuga teeb sind tugevamaks.
Siret: Ära karda teekonda tundmatusse!
Tiina: Kõige rohkem kõnetas mind mõte hakata pidama ühelausepäevikut.
Helen: Kirjutada võivad kõik!
suvepäevalised

Ülevaate koostanud Helika Mäekivi

Keeletoimetajate liidu teised suvepäevad 2015. Esimene osa.

Keeletoimetaja teab, et kui koguneb seltskond, kus on uusi inimesi ja kus tuleb jutuks tema töökoht, järgneb sageli küsimus: „Aga mis keelest sa siis tõlgidki?” Siis tuleb kirjeldada keeletoimetaja tööülesandeid, et vestluskaaslane mõistaks, mida ta tegelikult teeb. Mõnikord jääbki see sellegipoolest segaseks.
Esimesel augustil ei olnud keeletoimetaja töö olemust vaja selgitada, ehkki seltskond oli uus. Toosikannu puhkekeskuses Raplamaal said kokku 22 omasugust, et pidada keeletoimetajate liidu teiste suvepäevade esimene üritus.

Pruukosti järel lahutas keeletoimetajate meelt vihmaga vaheldumisi Andres, kes seadis osaliste ette rohkelt põnevaid ülesandeid. Nii tuli üksteise nöörijuppe käes hoides harutada lahti segamini läinud inimkera, panna viis nummerdatud kasti ühest kohast teise nii, et väiksema numbriga kasti suurema peale panna ei tohtinud, mängida võrkpalli vett täis hupallidega, mida pidi kahekesi lina abil püüdma, lahendada puidupuslesid, hüpata kümnekaupa tohutu hüppenööriga (-köiega), valada tuletõrjevoolikusse ühest otsast sisse vett ja juhtida see meeskonnaga vooliku teises otsas olevasse ämbrisse jne. Aeg möödus kõigi innukal osalemisel kiiresti ja ülimalt lustlikult. Suur tänu Andresele!

Pärast seda suurt rahmeldamist mindi taas tuppa ja koguneti Egle Pulleritsu kutsel ringi. Aeg oli rääkida veidi liidu asjadest.

Kõigepealt kõneles Reili Argus kutsestandardi töörühma tegevusest – miks liit standardit taotleb, millist kasu see toob, millises tööetapis ollakse. Teda toetas töörühma teine liige Kadri Haljamaa. Kokkuvõtteks võib öelda, et kutsestandardi mustand on valmimas ja veel sel aastal jõuab see arvamuse avaldamiseks ka liidu liikmeteni.

Järgmisena oli arutusel suvepäevade teise ürituse korraldamine. Sügisel on kavas teha Tiia Kõnnussaare eestvedamisel loovkirjutamise seminar, kus lastaks keeletoimetajal oma raamidest välja astuda ja proovida ise midagi luua. Tõenäoliselt toimub seminar 2. oktoobril Tartus ja taas võivad sellel osaleda üksnes liidu liikmed.

Egle Pullerits rääkis veidi edasistest plaanidest. Hilissügisel on Tartus tulemas järgmine toimetajaseminar ilukirjanduse teemal. Tuleva aasta alguses on kavas korraldada eri põlvkondade toimetajaseminar, kus kogenumad jagavad oma mõtteid nooremate toimetajatega.

Kadri Haljamaa tutvustas Eesti Kirjanike Liidu ettepanekut hakata koostöös meie liiduga välja andma toimetajaauhinda. Auhinnažüriisse hakkab kuuluma kaks liiget kirjanike liidust ning Kadri Haljamaa ja Katrin Kern keeletoimetajate liidust.

Juhatuse liikmed soovitasid endiselt teha liidu liikmetel ettepanekuid liidu tegevuse kohta – nii ürituste kui ka keeleküsimuste teemal. Liit sai ju äsja alles kolmeaastaseks ning kõik näpunäited ja soovitused kuluvad kindlasti marjaks ära.

Pärast seda oli aeg istuda lauda järgmiseks söögikorraks. Taas algas mõnus vestlussumin, millest võis järeldada, et oldi üksteisega veelgi tuttavamaks saanud. Teemadeks olid loomulikult keeleasjad, toimetamine, kirjastamine, eri töökohtade iseärasused, toimetaja tööd hõlbustavad tehnilised vidinad jpm.

Söömise järel võisid soovijad minna sauna ja kümblustünni. Oli väga nauditav istuda Toosikannu metsade vaikuses soojas vees ja lobiseda kolleegidega.

Viimaks oligi aeg asuda tagasiteele. Tasapisi ja ükshaaval hakkasid tuldud teed tagasi liikuma autotäied keeletoimetajaid, kes olid osa saanud toredatest elamustest ja tajunud, kui tore on endasugustega kohtuda ja mõtteid vahetada.

Võrreldes esimese aastataguse suvepäevaga oli toimetajaid peaaegu kaks korda rohkem. Topeltenam on seekord ka suvepäevi – nagu öeldud, ootab järgmine ees 2. oktoobril. Nii pikad suvepäevad on saanud võimalikuks tänu teadus- ja haridusministeeriumi toetusele.

Oli tore kohtuda!

Ülevaate koostanud Helika Mäekivi

Viies toimetajaseminar „85 aastat keeletoimetaja ametit Eestis”

7. märtsil 2015 pidas keeletoimetajate liit viiendat toimetajaseminari, mis oli pühendatud keeletoimetaja väärikas vanuses ametile. Esinema olid palutud inimesed, kes valgustasid keeletoimetaja tööd eri külgedest.
Esimesena astus kuulajate ette kauaaegne korrektor, keeletoimetaja, tõlkija ja kirjastaja Ants Haljamaa. Oma ettekannet alustas ta nendinguga, et korrektori ja keeletoimetaja amet on üks selliseid, mis on üle elanud kõige enam muutusi – kui kunagi olid selle ala inimeste töövahendid pliiats, terav nuga ja kustukumm, siis tänapäeval käib suurem osa tööst arvutis.
Ants Haljamaa lõpetas tollase Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina 1966. aastal ja asus kohe korrektorina tööle kirjastuses Valgus. Kirjastuses oli kaks tähtsat tegevust: korrektuur ja masinakiri. Toona töötas ühes toas 16 korrektorit, kes kõik olid omavahel paaris. Üks luges teisele teksti valjusti ette ja parandas märgatud vigu, teine kuulas kaaslase lugemist ja juhtis tähelepanu, kui ladujal oli midagi vahele jäänud. Korrektori töönorm oli 120 poognat kuus. Korrektorid võisid poognate veeristel teha toimetajatele keelelisi ja stiililisi parandusettepanekuid, mille juurde tuli panna küsimärk. Kui tekst oli toimetajalt tagasi tulnud, oli korrektoril võimalik tehtud parandustest õppida. Nii tegi ka Ants Haljamaa, kellele pakuti juba nelja kuu pärast toimetajakohta, kuhu ta jäi tööle 1988. aastani.
Toimetajaid töötas toas kaheksa ja kuus neist suitsetas. Tollal ei pandud seda miskiks, ehkki riietel olevat lõhna tundsid ka teiste kabinettide inimesed. Toimetaja kuunorm oli eesti keele, kirjanduse ning ajaloo õpikute esmatrüki käsikirja toimetamisel 12,5 autoripoognat (500 000 tähemärki), kirjanduse lugemike norm 19 ja kordustrükil 26 arvestuspoognat. Korrektuuri tuli lugeda 56 poognat ehk 896 lehekülge kuus 12,5 autoripoognat. Peamiselt tehti tööd keele-, ajaloo-, kirjandusõpikutega ning nende juurde kuuluvate õppematerjalidega ja lastevanematele mõeldud väljaannetega. Õpikutes olid alati ette nähtud kohustuslikud teemad, mille hulka kuulusid Vladimir Iljitš Lenin, suur sotsialistlik oktoobrirevolutsioon, suur isamaasõda ja NSVLi rahvaste sõprus. Toimetaja pidi meeles pidama, et Saksamaa polnud sobiv nimi, selle asemel tuli kasutada kas Saksamaa Demokraatlikku Vabariiki või Saksamaa Föderatiivset Vabariiki, samuti Ida- või Lääne-Saksamaad; raamatusse ei tohtinud jääda jõuludega seotud väljendeid. Eriti hoolikalt tuli jälgida sõna sotsialistlik kirjapilti, sest tagumine s ja t kippusid sageli kohta vahetama.
Otse kirjastuse all asus Glavlit, nõukogudeaegne ametlik tsensuuri- ja riigisaladuse kaitse organ. Kõik raamatud (v.a üleliidulised õpikud) loeti seal enne ilmumist läbi ja kui tekstis oli miskit, mis võis nõukogude korda häirida, kutsuti toimetaja enda juurde vastust andma. Seejärel muudeti raamatutekst nõukogude inimesele sobivaks.
Ants Haljamaa peatus veidi ka sellel, milline oli tollaste toimetajate täiendusõpe. Esiteks oli toimetajal Tiiu Erelti telefoninumber ja tema andis alati lahkelt keelenõu. Sageli käisid neil esinemas keeleinimesed: Rein Kull, Uno Liivaku, Henno Meriste jt. Johannes Valgma „Eesti keele grammatika” oli iga toimetaja laual, samuti olid kõigil ÕSid. Eesti Raadios oli väga agar ja kuulatud Mari Tarand oma „Keelekõrva” saadetega. Henn Saaril oli aastail 1969–1994 Eesti Raadios saatesari „Keeleminutid”. Peale selle toimus korra kuus toimetajate päev, mida korraldas kirjastusnõukogu. Seal aga keeleküsimusi ei arutatud eriti, pigem olid kõne all päevakohased poliitilised sündmused.
Ettekandest selgus üks huvitav tõik. Toona oli suur hulk korrektoreid ja toimetajaid meesterahvad. Neid oli nii palju, et tegutsesid lausa võrk- ja korvpallimeeskonnad. Naisi oli korrektorite-toimetajate hulgas vähem (keeletoimetaja liidu liikmete hulgas on mehi tervelt kaks).
Uue aja saabudes olid korrektorid kahjuks esimesed, kes kulude kokkuhoiu eesmärgil üle parda heideti. Selle tagajärjel halvenes raamatute keelekasutus märkimisväärselt. Tänapäeval teeb keeletoimetaja ära kolme inimese töö, täites nii masinakirjutaja, korrektori kui ka toimetaja ülesandeid.
Lõpetuseks kirjeldas Ants Haljamaa hea toimetaja põhiomadust: see on TEKSTI KUI TERVIKU TAJUMISE VÕIME. Kui see puudub, on raske head keeletoimetustööd teha.

Eesti Kirjanike Liidust oli tulnud kõnelema Jan Kaus. Tema peatus kõigepealt oma stsenaariumikirjutamise kogemusel ja võrdles seda ilukirjanduse loomisega. Viimast näis ta oma kogemuse põhjal rohkem eelistavat, sest sel juhul on ta vabam, ei pea teiste soovidega arvestama ning on oma aja ja aju peremees.
Seejärel kirjeldas Jan Kaus rohkete kaunite ja kõnekate metafooridega kirjaniku ja keeletoimetajate suhet. Ta alustas sellest, et ehkki kirjaniku vabadus on ihaldusväärne, võib selles peituda ka nii mõnigi oht. Ta võib küll lasta oma kujutlusvõimel vabalt liikuda, katsetada, üle tõkete ronida jne. Aga peale sisu on kirjanikul vaja ka anumat, mille sisse see sisu valada. See on teise sõnadega tema stiil, mis toetub keelele. Keeles saab kirjanik oma romantilist vabadust teostada eelkõige siis, kui ta tajub keele piire ja piirjooni. Keelel aga ei jätku sageli vahendeid, et maailma kihilisust enda kaudu väljendada. Selleks tuleb olemasolevad ja suhteliselt piiratud vahendid ümber asetada. Sageli jõuab kirjanik sel viisil keelemängu juurde. Mäng võimendab keele väljenduslikkust. See õnnestub paremini, kui keelereeglid on selged. Siin tulebki sageli appi keeletoimetaja, kes ei sekku tavaliselt loomingu põhielementidesse ega teose teekonda, kuid tuletab meelde, et sellel kirjanduslikul teekonnal võib abiks olla kaart. Keeletoimetamine on detailide kunst, teksti täiendamine teatava ornamentikaga, mis määravad üldmulje ja ühtsuse. Keeletoimetaja aitab valgustada tekstis neid kohti, mis aitavad lugejal õigesse kohta kohale jõuda.
HEA KIRJANIK MÕISTAB, ET KEELETOIMETAJA ON ASENDAMATU. Jan Kausi jaoks on toimetaja hääl otsekui pitser, mis kinnitab autori keelemängu.

Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni esindas Triinu Tamm, kes lõi kuulajate ees keeletoimetajate ideaalpildi. TEMA ARVATES ON KEELETOIMETAJA ÜLIINIMENE, tõlkija suurim liitlane. Eesti keel on rikkalik, aga väga kariderohke. Toimetaja aitab tõlkijat nendest mööda juhtida.
Hea keeletoimetaja:
• valdab eesti keele ortograafiat;
• oskab kirjutada võõrsõnu;
• oskab sõnu käänata ja liitsõnu moodustada;
• tunneb kohanimede kirjakuju ja oskab neid käänata;
• tunneb ajalugu sumerist tänapäevani;
• on kodus keemias, füüsikas, meditsiinis jne;
• tunneb taime- ja loomanimetusi;
• tunneb maailmakirjandust;
• tunneb ära kõik viited ja vihjed ning teab, millised raamatud on eesti keelde tõlgitud;
• teab ÕSi, EKSSi ja keeletoimkonna otsuseid;
• on võimeline üldistama ja olema mõtlemisvõimeline;
• on absoluutse kirjandusliku kuulmisega;
• ei unusta kunagi kedagi ega midagi;
• ei tee ühtegi parandust ilmaasjata;
• pakub palju nutikaid alternatiive;
• tunneb paljusid keeli;
• on hea ajatajuga;
• on vilunud psühholoog ja geniaalne diplomaat;
• on väga empaatiline, tolerantne ja diskreetne.

Tõlkija Krista Kaer Eesti Kirjastuste liidust alustas oma ettekannet tänusõnadega toimetajatele. Ta kinnitas, et toimetamine on üks tänamatumaid töid. Sageli jääb toimetaja tagaplaanile ja teda märgatakse ainult siis, kui midagi ei tegemata jäänud. Toimetaja tööd tuleb aga hinnata, sest sageli piisab vaid kahe sõna ümbertõstmisest selleks, et lause muutuks ideaalseks.

Ilukirjanduslike tõlketekstide toimetamisel levib tänapäeval üha enam tendents usaldada rohkem tõlkijat ja jätta talle vastutus. Tulemuseks võib olla loogiline ja kaunis tõlge, mis aga ei kattu üldse originaaliga. Seepärast tuletab Krista Kaer meelde, et tõlget tuleb alati originaaliga võrrelda.

Toimetaja võiks osata seda keelt, millest raamat on tõlgitud. Ideaalne oleks see, kui ta oskaks keelt rohkemgi kui tõlkija, tunneks kultuurilugu, tsitaate klassikast ja Piiblist jne. Tähtsal kohal on nimetundmine. Eesti keele reeglite täpne tajumine on endastmõistetav. Neist tuleb aru saada, et osata neid ka rikkuda. Seega peab toimetaja tajuma ka stiili. Originaalis esineb sageli sõnamängu, mängu kirjavahemärkidega, teinekord on tekst hüplik – kõik see peab edasi kanduma ka tõlkesse.

SUHTLEMINE TÕLKIJAGA ON TOIMETAJATÖÖS ÜLIMALT VAJALIK. Sealjuures peab omavaheline suhtlemine olema viisakas. Viisakalt tuleks suhelda ka ülejäänud kirjastuse inimestega.

Toimetaja ei tohi jätta valminud teksti sisse tarbetuid küsimärke. Kuna toimetaja vaatab teksti viimasena, jääb talle ka viimane sõna. Seega peab temalt äraminev tekst olema trükivalmis.

Keeletoimetajate liidu nimel rääkis algaja keeletoimetaja seiklustest noorliige Liina Lepsalu. Tema püüdis alustada oma karjääri vabakutselise toimetajana ja üsna kohe sai selgeks mitu asja. Esiteks on keeletoimetaja töö suhteliselt sündmustevaene. Teiseks tuleb tööd sageli tutvuste kaudu. Kolmandaks pole kuud vennad – mõni kuu on rohkem ja teine kuu jälle vähem tööd.
Toimetajana kooli lõpetanutest enamik teeb toimetustööd põhitöö kõrvalt ja kavatseb sellega jätkata ka tulevikus. Toimetustöö pakub noortele toimetajatele rõõmu ja rahuldust.
Liina Lepsalu tegi mitu ettepanekut, kuidas keeletoimetaja mainet parandada ja meie ametit rohkem tutvustada. Ta leidis, et kindlasti tuleks ühiskonnale selgitada, et keeletoimetaja ei ole pastakaga kuivik. KEELETOIMETAJA TÖÖ TULEKS TEHA IHALDUSVÄÄRSEKS.

Seminari lõpetas keeletoimetajate liidu juhatuse liige Kristel Ress, kes tutvustas põgusalt liidu seni tehtud tööd. Liit asutati 2012. aastal ja praegu on liikmeid juba 82. Meil on hulk koostööpartnereid, nende hulgas haridus- ja teadusministeerium, kes toetab liitu nüüdsest ka rahaliselt, Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool, Euroopa Komisjoni Eesti esindus, Eesti Keele Instituudi eurokeelekorraldajad jne. Kahe ja poole esimese tegutsemisaasta jooksul on tehtud viis seminari, peetud elukutsepäeva, õpikukeele seminare, korraldatud koostöös partneritega selge keele konverents, antud välja selge keele auhind jne. Seega saab öelda, et liidu esimene juhatus on teinud ära suure ja ilmselt ka kõige raskema töö liidu tegevuse käimalükkamisel. Selle eest Kristel Ressile, Egle Pulleritsule, Urve Pirsole, Katrin Kernile, Maris Jõksile, Kadri Haljamaale ja Reili Argusele südamlik aitäh!

Koostanud Helika Mäekivi

Neljas toimetajaseminar „Tähtsad pisiasjad”

29. jaanuaril 2015 peeti Tallinnas aasta esimest ja kokku neljandat toimetajaseminari. Kõnelema olid
kutsutud Profimeedia graafiline disainer Martin Mileiko, TLÜ eesti keele professor Reili Argus ja Eesti
ISBN Agentuuri spetsialist Mai Valtna. Seminarile registreerunud keelehuvilisi oli 53, nii et Tallinna
Ülikooli Silva maja 240. auditooriumis leidus vaid mõni üksik vaba koht.

Martin Mileiko rääkis oma ettekandes keeletoimetaja ja kujundaja ülesannetest.
Toimetuses läbib tekst mitu etappi. Enamjaolt vastutab iga etapi eest erinev inimene, olgu see siis kirjutaja, toimetaja, keeletoimetaja või kujundaja. Hea oleks, kui iga töölõigu inimene teaks peale oma töö pisut ka sellest, mida tehakse eelnevas või järgnevas etapis. Sel juhul osatakse teha oma tööd nii, et järgmise etapi vastutaja ei peaks tarbetuid toiminguid tegema.

Keeletoimetaja ülesanne on korrastada väljaande keeleruumi. Ta loeb teksti võimalikult puhtaks. Kui ta leiab, et mõni struktuurielement on tekstist puudu (nt vahepealkiri, joonise allkiri), saadab ta teksti tagasi toimetajale või lisab puuduoleva elemendi ise.
Kui keeletoimetaja loeb teksti, mis läheb edasi kujundajale, tuleks märkused kirja panna võimalikult selgelt ja lihtsas vormis. Mileiko nimetas mitut koostöövõimalust, alustades halvimast. Siiski vajab iga koostöövorm mõningaid eeldusi, mille siinkirjutaja on sulgudes ja kaldkirjas lisanud.

1. Toimetaja kirjutab märkused Wordi faili stiilis alt viienda rea kolmandas sõnas on täht puudu. Selline paranduste otsimine raiskab väga palju küljendaja aega.
2. Toimetaja kasutab teksti kõrval korrektuurimärke (see eeldab, et kujundaja tunneb neid).
3. Kiire võimalus on helistada kujundajale ja öelda, kus tuleks parandused teha (sel juhul peab valitsema üksteise vahel usaldus, et olla kindel, kas kõik muudatused tehakse täpselt nii, nagu toimetaja on mõelnud).
4. Hea variant on kontrollida teksti PDFis ja lisada oma märkused kastidesse (PDFis kontrollimine nõuab mõistagi, et üleloetav tekst on enne toimetatud ja PDFis otsitakse ainult pisivigu, sest lause või lõigu ümbertõstmist on juba raskem korraldada).
5. Kujundaja jaoks parim variant on see, kui keeletoimetaja teeb ise parandused näiteks Indesigni programmis. Programm tasuks aga muretseda siis, kui sedalaadi parandustööd on palju. Üksiktekstide puhul ei ole otstarbekas kallist raha kulutada. Praegu pakutakse ka võimalust Indesigni programmi rentida, ühe kuu rent on 20 eurot.

Lisaks andis Martin Mileiko rohkeid näpunäiteid, mida keeletoimetaja võiks teksti kujundamisel silmas pidada. Ettekande järel tekkis ka osalistel mõtteid ja arvamusi, mis on koos Mileiko näpunäidetega allpool lühidalt kokku võetud.

• Väga pikk pealkiri on kujunduse mõttes halb pealkiri. Kui võimalik, tasub vältida pealkirjas liitsõnu. Siiski on mõnes väljaandes tavaks, et pealkiri ulatub vähemalt viimase veeruni. Pealkirjades tasub vältida mõttekriipsu, sest kujunduslikult ei mõju see kenasti ja on ebamugav vormistada (samamoodi võiks vältida koolonit).
• Tekstis poolitatud sõnad tuleks toimetajal üle vaadata, sest tänapäeva programmid võivad näiteks liitsõnu poolitada ebaloogilisest kohast. Väga palju poolitada ei tasu, kuid kui väga vähe poolitada, siis tekivad näiteks mõlemalt poolt joondatud veerus pikad sõnavahed, mida võiks ka vältida.
• Vältida võiks lõigu viimast rida, mis koosneb ühest sõnast. Viimane rida võiks ulatuda vähemalt rea keskpaigani. Kui selline rida tekib, tasub mõni sõna eestpoolt ära võtta. Samuti võiks vältida üht üksikut rida lehe alguses ja lõpus.
• Küljendatud teksti ei tohiks pikemaks toimetada, sest see tekitab kujundale palju lisatööd.
• Jälgida tasub vahepealkirjade vormistamist. Taunitavad on tekstid, kus on ainult üks vahepealkiri. Sel juhul võiks ka selle ära võtta. Vahepealkirju peaks olema vähemalt kaks. Vältida tuleks liiga pikki vahepealkirju.
• Kui toimetatakse Wordis, siis võiks erinevate stiilide sättimist pigem vältida. Teine võimalus on kasutada samu stiile, mida kasutatakse hiljem Indesignis.
• Kui toimetada tuleb ka tabeleid, siis ei tohi neid moodustada tühikute abil. Need peab kujundaja pärast kõik ära korjama. Parem oleks moodustada tavaline tabel, samuti võib kohati kasutada tabulaatoriklahvi – see kergendab kujundaja tööd.

Reili Argus kõneles oma ettekandes pisiasjadest, millele võiks teksti toimetades tähelepanu pöörata. Teksti välimus on oluline osa sõnumist ja see mõjutab teksti vastuvõtmist. Seepärast on üsna tähtis, milline on joondus, reavahe, ruum enne ja pärast pealkirja, kuidas on vormistatud tabelid, erinevad märgid, kriipsud ja muud kriksadullid.

Reili Argus andis palju praktilisi ja huvitavaid juhiseid, millest tähtsamad on nimetatud.
• Tsitaat on jutumärkides. Kui tsitaat on lühike, võiks ta jääda samasse kirja, mis põhitekst. Pikema teksti võiks põhitekstist eristada tühja rea või taandega ja see võiks olla ühe punkti võrra väiksem. Pikemas tsitaadis võiks kursiivi vältida, sest seda on raskem lugeda.
• Joonealune märkus võiks olla kaks punkti väiksemas kirjas kui põhitekst, aga samas kirja garnituuris. Joonealuse märkuse number on sama väikeses kirjas. Põhitekstis tuleb viitenumber väljaspool kirjavahemärki (punkti, koma, jutumärgi taga), välja arvatud juhul, kui viide käib sõna kohta – sel juhul läheb viitenumber otse viidatava sõna taha.
• Tabelites võib märgata liigset joonimist. Horisontaalseid jooni võiks mõnikord vähendada, sest see parandab loetavust. Seda võib teha aga ainult siis, kui tabelis on arvnäitajad ja veergude vahel on palju ruumi.
• Tabelitel on pealkiri, joonistel allkiri. Kui tekstis on mitu tabelit-joonist, käib pealkirja-allkirja ette tabeli-joonise number, mille järel on punkt. Lõpupunkti ei panda.
• Kui ühes tabeliveerus on kõik näitajad samad (nt 60 minutit), pole mõtet seda veergu eraldi moodustada, vaid panna see korduv näitaja pealkirja. Tabeliveergude pealkirjad võiksid olla nii lühikesed kui võimalik ja pigem ainsuses (nt väljendi toodete nimetus asemel toode). Kui kogu veerus on kasutusel üks ühik, siis ei panda seda iga arvnäitaja järele, vaid veeru pealkirja, sageli sulgudes. Veeru esimese tasandi pealkiri võiks olla paksus kirjas, teise tasandi pealkiri kaldkirjas.
• Komakohtadega arvud tuleks joondada paremale, see parandab loetavust. Lahtris võivad sõnad alata nii suure kui ka väikese esitähega, peaasi et kasutus on ühtne.
• Tabeli allikas läheb tabeli alla kaldkirja ja see võiks olla punkti võrra väiksemas kirjas kui tabeli sisukiri.
• Kui tabelis on arvandmed, tuleb joonealuse viite korral kasutada viitemärgina tärni, et vältida segiajamist (nt 194*).
• Kuni-kriips ehk n-kriips on kasutusel peamiselt mõttekriipsuna. Miinuse väljendamiseks varem kasutatud m-kriips on hakanud kaduma ja selle asemel kasutatakse samuti n-kriipsu. Mõttekriipsu ees ja taga olev tühik sõltub kahele poole kriipsu jäävate ühikute arvust, nt Tallinna–Tartu maantee, aga Kaia Kanepi – Maret Ani. Samad reeglid kehtivad või-suhet väljendava kaldkriipsu puhul: Keila / Väike-Maarja.
• Sisulist katkestust väljendavaid kolme punkti võib panna viimase sõna järele tühikuga või ilma tühikuta. Kolme punkti kasutatakse arvnäitajate vahel ka kuni-kriipsu asemel, eriti kui arvu ees on miinus: –5…–8 °C.
• Jutumärgikujusid on eesti keeles mitmesuguseid. Kõige levinumad on „ ” (kuju järgi üheksa-üheksa ja üheksa-üheksa) ja „ “ (üheksa-üheksa ja kuus-kuus). Hiljuti selgus, et viimast kuju eelistavad ka ÕSi koostajad.
• Tähist † kasutatakse raamatus siis, kui inimene on surnud selle koostamise ajal. Kordustrükis seda märki enam ei panda.
• Kraadimärk käib eelneva arvuga kokku. Kui ühikuks on Celsiuse ja Fahrenheiti kraad, siis läheb kraadimärk C või F-i külge ja arvust lahku.
• Protsendimärk käib eelneva arvuga kokku. See, kas kasutada sõna protsent või tähist %, sõltub ettevõtte sisekorrast, mõlemad on võrdselt võimalikud.
• Ülakomade puhul on võimalikud variandid ’ ’ (üheksa ja üheksa) ja ‘ ’ (kuus ja üheksa).
• Eurotähis € ja dollaritähis $ kirjutatakse arvu järele. Hinnasiltidel võib need kirjutada ka arvu ette.
• Ampersandi & kasutatakse nimedes. Kui seda on tehtud tekstis, tuleb see välja vahetada sõna ja vastu.
• Nii ümarsulgude ( ), nurksulgude [ ] kui ka looksulgude { } puhul kehtivad ühesugused kirjavahemärgid: alustava sulu ees ja lõpetava sulu taga on tühik, alustavad sulu järel ja lõpetava sulu ees tühikut ei ole.
• Uus ja moodne trellimärk # on hakanud tekstides kanda kinnitama. See on seotud sotsiaalmeediaga. Kindlasti ei tohiks seda aga pruukida sõna number või lühendi nr asemel.

Liidu liikmed, kes on huvitatud Reili Arguse slaidimaterjalist, võivad talle kirjutada e-posti aadressil argusr@tlu.ee.

Kolmandana esines Mai Valtna, kes võttis jutuks ISBNiga seonduva (ISBN (ingl International Standard Book Number) on raamatule antav 13kohaline rahvusvaheline ja unikaalne number). Number tellitakse ISBNi agentuurist igale Eestis ilmuvale raamatule. Koos ISBNi taotlemisega oodatakse raamatu väljaandjatelt ka kindlaid vormistusnõudeid.

Oma ettekande esimeses osas käsitles Mai Valtna standardit EVS-ISO 1086-2006, „Informatsioon ja dokumentatsioon. Raamatu tiitelleht”. Kõigepealt peatus ta põgusalt standardis sisalduvatel terminitel. Näiteks olid vaatluse all tiitellehe esikülg, tiitellehe pööre ja eestiitelleht; trükk, juurdetrükk, eritrükk ja trüking; pealkiri, alapealkiri ja rööppealkiri; autor, kollektiivautor ja koostaja; irdlisa, eelkirje jne.

Seejärel kirjeldas Mai Valtna lähemalt, millised andmed peavad olema tiitellehe esiküljel (autori nimi, pealkiri, koostaja nimi, kordustrükiandmed, irdlisa, kirjastaja nimi ja ilmumiskoht, ilmumisaeg), tiitellehe pöördel (eelkirje, autoriõiguse andmed, impressum, ISBN, ISSN või ISMN, soovi korral varasemad trükiandmed), millised andmed peavad olema teosel, mis ilmub sarjas või köidetena, kuidas toimida tõlkekirjanduse vormistamisel ja mitmekeelsete raamatute puhul ning milliseid andmeid silmas pidada konverentsikogumike või väitekirjade väljaandmisel. Kogu sellekohane info on üksikasjalikult ja rohkete näidetega kirjas ka standardis, mida saab standardikeskusest osta.

Teine pool ettekandest kätkes ISBNiga seotud uuendusi. Järgmisel aastal jõustub sundeksemplari seadus uus redaktsioon, milles nähakse kirjastustele ette kohustus loovutada lisaks füüsilistele teoste eksemplaridele ka raamatu trükifail. Sellega seoses hakatakse rahvusraamatukogu juures looma kirjastajate portaali. Selles saavad kirjastajad oma andmeid sisestada, muuta ja vaadata. Suvel alustatakse katsetamist ja sügisel on kõik kirjastused oodatud portaaliga liituma.
Rahvusvaheline kirjastuste register, mis on siiani olnud kättesaadav vaid kitsamale ringile, on nüüd avalik. See sunnib ISBNi keskuse töötajaid salastama seni registrile saadetud tundlikke andmeid. Töö selle kallal käib, uued registreerijad kantakse registrisse juba salastatud andmetega.

Oma ettekandes rõhutas Mai Valtna mitu korda lahkelt, et ISBN agentuur on alati valmis vastama kõikidele ISBNiga seotud küsimustele ja selgitama standardi nõudeid. ISBN agentuuri e-posti aadress on isbn@lib.ee ja telefon 630 7372.

Ülevaate koostanud Helika Mäekivi

Keeletoimetajate liidu esimene suvepäev

9. augusti lõuna paiku saabus Soomaa külastuskeskusesse 13 terava silma ja tundliku kõrvaga inimest Tallinnast, Tartust, Elvast ja Türilt. Algamas oli keeletoimetajate liidu suvepäev, mille juhatas sisse suveseminar keeletoimetajast kui heast suhtlejast. Seminari juhtis suhtlemistreener-koolitaja Kaie Jõeveer, kelle öeldust jäi kõlama mõte, et teadlikkus iseendast tagab edu. Seminari teema võimaldanuks pikemat koolituspäeva, kuid ka paari tunni sisse mahtus tutvumisring, sisukas arutelu, palju häid näiteid. Kui tahvlile sai koos mõeldes kirja 15 oskusliku suhtleja omadust, siis vähemalt sama palju olukordi igapäevatööst oskasid osavõtjad sinna juurde rääkida.

Koolitusringis tekkis lektorit kuulates küsimusi. Kas ja kui palju on keeletoimetaja nõus oma rolli piire nihutama? Kuidas saab keeletoimetaja kindlustada endale hea suhtlemisega piisavalt tööaega? Milliseid võimalusi avab oskuslik suhtlemine? Kuidas balansseerida otse-, telefoni- ja meilisuhtluse vahel nii, et keeletoimetaja aeg ja töötulemus jääksid parima kvaliteediga? Arutelu käigus leiti vastuseid või hoopis laiendati küsimusi.

Kui püüda suveseminari iseloomustada oskusliku suhtleja omaduste kaudu, siis

• oli piisavalt häid kuulajaid;

• püsis positiivne hoiak kaaslaste suhtes;

• oldi avatud kõigi osalejate erinevustele;

• otsiti sihipäraselt vastuseid;

• oldi 100% mõtetega kohal;

• jätkus kõigil paindlikkust vajadusel vihma tõttu koolituspäeva plaane muuta;

• oli vastastikku kogemusi vahetades õhus empaatiat;

• jäid kõik seminaril osalejad iseendaks;

• olid kaks mõttetundi eesmärgipärased;

• jagus mõnusat huumorit nii seminarile kui ka lõunapausi;

• koondus sallivuse mõte keeletoimetajat ümbritsevaile inimestele;

• sai iga osaleja mitmel korral võimaluse seminari juhtida;

• tajusid kõik, et seminari õhkkond oli väga hea.

Pärast seminari kinnitasid osalised keha maitsva mulgipudru, keefiri, koogi ja morsiga. Tugeva kõhutäie järel näis olevat hea mõte võtta ette üks vahva matk. Et vihm oli just järele jäänud, otsustatigi minna põnevale Koprarajale. Laudtee juhtis suvepäevalised vihmamärja metsa sisse, kulgedes mitmekesise taimestiku ja kõrgete puude vahelt jõeni, loogeldes seejärel väikeste kõrvalepõigetega mööda jõeäärt, eemaldudes sellest seejärel sügavamale metsa ja lõppedes ootamatult samas kohas, kus alustati. Tee peal oli võimalik mitmes kohas näha eri aastate kõrgeimat veetaset, mis kõikus peaaegu kahe meetri jagu.

Metsast välja astudes võttis matkalisi vastu soe päike. Olemine ja meeleolu oli nii mõnus, et kuidagi ei tahtnud veel koduteele asuda. Seepärast võeti veel majaesistel pinkidel mõneks ajaks istet. Lobiseti sellest ja teisest, põhiteemaks ikka keeletoimetaja töö koos selle eripäradega. Arutati ka seda, et tehtud ürituste kohta võiks ilmuda kodulehel kroonika, et ka liiduvälistel keelehuvilistel oleks võimalus näha, millega liit tegeleb. Leiti, et liidul võiks olla kroonikute toimkond, mille liikmed võiksid vaheldumisi erinevaid üritusi kajastada. Siit ka üleskutse – kes tunneb, et tahaks sellist tööd teha, andku endast liidu listis või Eglele teada.

Võib öelda, et keeletoimetajate liidu esimene suvepäev õnnestus enneolematult hästi. Loodetavasti sünnib sellest tugev traditsioon, mida oodatakse ja nauditakse.

Triin Toome-Hosman ja Helika Mäekivi

Keeletoimetajate liidu esimene suvepäev

Rõõmsad suvepäevalised